Elizabeth Kostova “Ajaloolane”

Elizabeth Kostova “The Historian”, 2005

Mõni aasta tagasi pälvis see raamat igasugustes kirjandusfoorumites päris palju tähelepanu – olevat hoopis midagi muud kui tavaline jutukas, naistekas või vampiirilugu, siis napsasin selle aprilli alguses riiulilt kaasa, et näha, millega ameerika kirjanik üllatada oskab.

Vormilt peaks “Ajaloolast” kiriromaaniks pidama, sest julgelt 80% tekstist on ametlikult kellegi kiri…kümnete lehekülgede pikkune kiri, nii et lugemine läheb libedalt ja katkestused ei häiri. Seega – vormile üllatuspunktid kirja.

Mahuka, kaheksasajaleheküljelise romaani tegevus algab 1970ndatel Amsterdamis, kui hilisteismeline minajutustaja oma dipolmaadist isa raamatukogust iidse lohepildiga raamatu leiab. Too on vastustega esialgu kitsi ning suudab vaid arvukatel reisidel tütrele üht-teist salapärasest raamatust jutustada, nii et tüdruk hakkab ise raamatukogus asja uurima, ning mõrv suudab ta indu vaid korraks peatada. Kui tema isa siis järsku ühe Inglismaa-visiidi ajal kaob, hüppab tüdruk rongile ja hakkab teda otsima.

Isa räägitust saab ta teada, et kakskümmend aastat tagasi oli too paljulubav doktorand ühe USA ülikooli juures ning leidis selle loheraamatu täiesti juhuslikult oma tavapärase raamatukogukülastuse ajal. Kuna ta sellega midagi peale ei osanud hakata, läks ta oma juhendaja juurde nõu küsima ning oh imet -ka temal oli samasugune raamat ette näidata, mille ta samuti oma kakskümmend aastat tagasi, samuti doktorandina leidnud oli. Juhendaja polnud rumal ja õige pea mõistis ta, et tegu pidi olema Vlad Tepesi/Dracula Loheordeni sümboliga. Mõistatus ei andnud talle asu, nii et ta käis asja ka kauges Istanbuli arhiivis uurimas, kuid kohtumine mõistatusliku ametnikuga võttis talt igasuguse soovi asjaga lähemalt tegemist teha. Igal juhul soovitab juhendaja mehel asi sinnapaika jätta ja seega igasugusest ohust hoiduda. Et see nõu paha pole, näitab seegi, et juhendaja vaid mõne hetke pärast röövitakse. Noor teadlane on üsna hähmis, aga armastab oma juhendajat piisavalt, et saladuslik kadumine ise lahendada. Siin tuleb talle appi juhendaja abieluväline tütar ja koos hakkavad nad jälgi ajama. Ei kulu palju aega, enne kui nad mõistavad – Dracula on ikka veel elus ja kasvatab oma armeed. Koos reisivad nad Istanbuli ja läbi raskuste Idabolkki, et Dracula ja juhendaja üles leida.

Miks lugeda:

  • teaduslikum vaheldus tavapärastele vampiirikatele; kõikvõimalikud legendid kaevatakse välja – pole ka ime, autoril kulus kirjutamiseks kümme aastat ja need teadmised toob ta rahulikult sisse.
  • hea näide sellest, milleks humanitaarteadused võimelised on
  • haaravalt kirjutatud, hea meelelahutus
  • Loe, kui sulle meeldib mystery-žanr (vampiiri)folkloori ja Indiana Jonesi kastmes

Miks mitte:

  • kui otsid peamiselt  actionit , palju vampiire, või siis sajaprotsendilist detailitruudust (Märksõna:Ida-Euroopa)
  • vahepeal hakkavad kirjeldused korduma, aga see häirib ainult siis, kui asi korraga läbi lugeda, muidu ei hakkaks võib-olla silma
  • kuna tegu on kiriromaaniga, siis – mõnikord on “kirjad” arvestades situatsiooni, kohta ja aega ebausutavad. Mitte sisu vaid väljenduslaadi poolest. Lugemist ei sega see mitte üks põrm, aga ütleme nii, et kui sa parasjagu vampiiri juures vangis oled ja vereimemine on su ka päris nõrgaks teinud, siis vaevalt sa oma (võib-olla viimases) kirjas elavatele vangikongis olevaid esemeid disaineripilguga kirjeldad…
  • lõpp vajub ära. (Teiste sõnadega: minule – subjektiivelt – lõpp ei meeldi.)
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s