Sergei Dovlatov “Kohver”

Iga asja jaoks on olemas esimene kord, nii ka Dovlatovi jaoks. Kui mu mälu mind ei peta, käisin siis veel keskkoolis ja sattusin täieliku juhuse läbi tema jutte lugema. Raamatu pealkiri on ununenud, aga millegipärast on meeles kirjeldus mehest, kes suutis ainult vanglas olles karjääri teha. Vahepeal unustasin mehe sootuks ära, aga jõulude paiku roomas ta läbi kaugete ajusoppide tänasesse teadvusesse ning mulle meenus ähmaselt, et tegelikult polnud tal sugugi viga ning võiks ka midagi muud ette võtta.

Kuri juhus tahtis, et Dovlatov oleks igas suuremas eesti raamatupoes välja müüdud ning ei leidunud seda ka välismaa tõlkekirjanduse osakondades. Huvitav…iga vähegi endast lugupidavas riigis on tõlgitud “Videvik”, aga teiste riikide väärtkirjanduse poole ei vaadatagi. Hakka või vene keelt õppima. Õnneks on olemas amazon.

Ja õnneks on olemas Dovlatov. “Kohvris” leiduvad lood on hea sulega kirjutatud ning mida kurjem ja kurvem on situatsioon, seda kangemini Dovlatov lugejat naerma suudab ajada. (Ei mingit sisukirjeldust!) Õnn – see on tema juttudes pigem miski, mis inimest hoopis õnnetuks teeb. Maailm on lõbus, lihtne, absurdne. Ja samas rõhuv ja väljapääsmatu. Kõik on kõverpeeglis, mis näitab inimeses just neid tahke, mida ta võib-olla kõige vähem näha tahaks. Aga niimoodi, kergelt ja selgelt kirjutada – see on kõrge kunst. See vist ongi see, mis eristab head kirjanikku amatöörist: kuigi elu võib olla meeletult vilets, ei nõua ta lugejalt, et ka too sellesse soppa langeks. Vastupidi, oma viletsuses suudab ta teisi hingi ülendada.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s