Sergei Dovlatov “Kohver”

Iga asja jaoks on olemas esimene kord, nii ka Dovlatovi jaoks. Kui mu mälu mind ei peta, käisin siis veel keskkoolis ja sattusin täieliku juhuse läbi tema jutte lugema. Raamatu pealkiri on ununenud, aga millegipärast on meeles kirjeldus mehest, kes suutis ainult vanglas olles karjääri teha. Vahepeal unustasin mehe sootuks ära, aga jõulude paiku roomas ta läbi kaugete ajusoppide tänasesse teadvusesse ning mulle meenus ähmaselt, et tegelikult polnud tal sugugi viga ning võiks ka midagi muud ette võtta.

Kuri juhus tahtis, et Dovlatov oleks igas suuremas eesti raamatupoes välja müüdud ning ei leidunud seda ka välismaa tõlkekirjanduse osakondades. Huvitav…iga vähegi endast lugupidavas riigis on tõlgitud “Videvik”, aga teiste riikide väärtkirjanduse poole ei vaadatagi. Hakka või vene keelt õppima. Õnneks on olemas amazon.

Ja õnneks on olemas Dovlatov. “Kohvris” leiduvad lood on hea sulega kirjutatud ning mida kurjem ja kurvem on situatsioon, seda kangemini Dovlatov lugejat naerma suudab ajada. (Ei mingit sisukirjeldust!) Õnn – see on tema juttudes pigem miski, mis inimest hoopis õnnetuks teeb. Maailm on lõbus, lihtne, absurdne. Ja samas rõhuv ja väljapääsmatu. Kõik on kõverpeeglis, mis näitab inimeses just neid tahke, mida ta võib-olla kõige vähem näha tahaks. Aga niimoodi, kergelt ja selgelt kirjutada – see on kõrge kunst. See vist ongi see, mis eristab head kirjanikku amatöörist: kuigi elu võib olla meeletult vilets, ei nõua ta lugejalt, et ka too sellesse soppa langeks. Vastupidi, oma viletsuses suudab ta teisi hingi ülendada.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s