Christos Tsiolkas “Surnud Euroopa”

Christos Tsiolkas “Dead Europe”, Atlantic Books 2011 London (esmatrükk 2005)

Ma võtsin tükk aega hoogu, et sellest raamatust kirjutada, sest see on nii omapärane raamat, et tavalise kirjeldamisega siin läbi ei aja. Austraalia menukirjaniku Christos Tsiolkase “Surnud Euroopa” räägib nii paljudest asjadest nii kohutavates ja kirevates piltides, et lööb silme eest päris mustaks ja raamatu lõpp tundub siis selline “oh, aga mis edasi saab?” olevat.

Peategelane Isaac on kolmekümnendates, kreeka immigrantide perekonnast pärit austraallane, kes tahab saada päris professionaalseks fotograafiks, aga peab siiski õhtuti videolaenutuses töötama. Tal pole enam eriti motivatsiooni ja unistusi ning kui ta saab midagi kuluurikapitali sarnast, et Kreekas näitus avada, siis haarab ta härjal sarvist ning plaanib pikemat trippi, kuigi tema üsna juudivaenulik boyfriend selle vastu on. Kui juba Isaac Kreekas on, ei saa ta jätta noori poisse kabistamata, kuid üks juhuslik kohtumine paneb ta vähemalt jälle fotograafiast huvituma.  Oma sugulase ja tema sõbraga sõidavad nad Isaaci ema kodukülla (teel korralikult narkootikume tarbides), filosofeerivad Kreeka ja Euroopa saatuse üle (allakäik, globaliseerumine ja eurotrash) ning Isaac suudab uue sõbra ka ära võrgutada. Kõik oleks nagu kõige paremas korras, kuid tema piltidelt vaatab vastu poiss, kes pildistamise hetkel küll kohal polnud. Et asi hullemaks läheks, kaob Isaacil söögiisu ning tal on kogu aeg tunne nagu oleks keegi ta kõrval. Mees igatseb oma boyfriendi, kuid mitte miski ei takista tal oma Euroopa-reisi jätkamast.

Teine tegevusliin viib meid Teise maailmasõja aegsesse Kreekasse, täpsemalt Isaaci ema kodukülla ning räägib meile nii tuttavatest sõjakoledustest (ja vähem tuttavatest – kes see ikka oma ainumast siga teiste külaelanikega jagas), ebausust ja naabrivaenust, mille kombitsad ulatuvad ka olevikku. Raamatu lõpupoole sõlmitakse kaks tegevusliini kokku (kuigi juba üsna varakult võib aimata, millega tegu) ning lugejat jääb painama terve hulk “ahhaa”-elamusi.

Raamatul on mitu nägu, on vorm ja on sisu. Kui rääkida vormist, siis on tegu kohati ikka paganama rõveda teosega, vaesuse, vägivalla ja seksuaalse sõltuvuse kirjeldamisel kokku ei hoita. AGA sisu räägib eneseotsingutest, leppimisest minevikuga, aktuaalsest migratsioonitemaatikast, armastusest, vihast, ohvritest ja lunastusest. Eelkõige inimesest, aga samuti Euroopast, mida peategelane, kes reisib napilt pärast aastat 2002 (euro), võrdleb oma sarnase reisiga umbes kümmekond aastat tagasi. Võrdlus toimub suuremas osas kohatud inimeste kaudu ja raamat on värvilistest karakteritest pungil täis… Samas, võrdlus olnud ja olevaga pole meelitav ning paneb muuhulgas soovima, et Macdonalds päris ära keelataks.

Tsiolkas annab ka ninanipsu tänapäeva noorte edukultusele. Need pealtnäha edukad noored, keda Isaac kohtab, teevad asju, mida poleks vaja teha ja on väga tihti narkootikumide küüsis. Ega peategelane isegi patust puhas ole – töö videolaenutuses vaikib ta rõõmsalt maha ning maalib oma kuulsusest elust suurema pildi. Ja vastupidi: Jugoslaavias sõja eest põgenenud haritlased, kellele Inglismaal antakse vaid kelneri-ja koristajaametid, tunduvad oma eluga palju rohkem rahul olevat.

Tsiolkas raputab oma jutule peale lugematul hulgal erinevaid kihte, mis omavahel segunevad ja kleepuvad nagu baklaava. Kõik tundub selge ja miski pole nii nagu näib.

Üks võimsamaid stseene selles raamatus, mis Euroopa hullumeelsust iseloomustab, on järgmine:

Isaac on Veneetsias ning järgneb juhuse tahtel vanale juudi mehele, kes ei saa rääkida. Korteris näppab vanamees Isaacult fotoaparaadi ning too hakkab teda taga ajama, kuni tuleb mehe pime naine.
“Mis siin täna juhtus? Mida te mu mehest tahate?”
“Vabandage. Ma arvan, et tegu on arusaamatusega.”
Vanamehe kurguhäälitsused muutusid valjemaks ja närvilisemaks.
“Te peate lahkuma,” ütles ta. Ma vaatasin vanamehe suunas.
“Vabandage, aga fotoaparaat on ikka veel tema käes.”
Ta oli pime. Käed ette sirutatud, läks ta aeglaselt oma mehe juurde ja otsis kätega fotokat. Mees katsus naise kätt ja silitas ta nägu. Naine leidis fotoaparaadi, võttis selle aeglaselt vanamehe sülest ja hoidis seda minu poole. Ma kõndisin ta juurde ja võtsin selle oma kätte. See tundus mu käes võõras. Ma peaaegu ei kannatanud seda puudutust välja. “Tänan.”
Ma vaatasin vanameest, aga too ei vaadanud minu poolegi, otsekui oleksin ma ruumist täielikult haihtunud. Ma tahtsin talle midagi öelda, aga mitte ühtegi sõna ei tulnud. Vana naine ajas mind ukse poole ja enne kui ma arugi sain, oli ta ust mu nina ees kinni löömas. Ma pidin midagi ütlema.
“Palun vabandust,” ütlesin vaikselt, “Ma ei tahtnud teid ega teie abikaasat solvata.”
Ta kõhkles korra ja sosistas siis:”Mu abikaasa jäi sellest haigeks, mida nad meile tegid. Ta pole sellest mitte kunagi toibunud.”
“Sakslased?”
Hämmeldunud naeratus liikus üle naise näo. “Ei,” vastas ta,” Me pole siit pärit.” Ta näitas küll maad oma jalge all, aga ma mõistsin, et ta ei mõelnud ainult seda linna, seda integratsioonivõimetut linna vaid kogu maailma selle ümber.
“Nad rebisid mu abikaasal keele suust, kuna ta abiellus araablasega. Nad tegid mu pimedaks, kuna ma abiellusin juudiga. Seda nad tegid.”
“Kes?”
“Meie perekonnad,” ütles ta lihtsalt ja vaikselt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s