Veinijutud: Roc de Candelon

Prantsusmaalt Provence’st pärit 2009. aasta rosé (roosa vein). Hind umbes 5 eurot.

Kuidas maitseb: puuviljaselt magusa maitsega, samas väga kerge, parim korralikult jahutatult. Hea vein peale sööki või siis näiteks puuviljade kõrvale.

Kui oleks vaja tõestust, et elu välismaal on mu põhjalikult ära rikkunud, siis tuleks vaadata vaid mu joogikaarti. Eestis elades ei võtnud ma alkohoolseid jooke suu sissegi ning isegi mõte hapuksläinud viinamarjamahlast tekitas tõeliselt ebameeldivaid aistinguid. Hüva, tookord elasin ka tudengielu ja mõiste vein võrdus kõige käepärasema hapu märjukesega, mis taskukohane tundus. Vastumeelsuse alkoholi suhtes võtsin kaasa ka välismaale, aga siinne kultuur pani mind asjadele veidi teisiti vaatama. Asi algas täiesti süütult: kui sõprade-tuttavatega mõnda söömaaega ette valmistatud sai, siis kultuursete inimestena võeti alati mõni veinipudel kõrvale. Sealjuures oli seltskonnas alati mõni asjatundjam isik, kes siis odavate veinipudelite seast siiski suurepärase joogi välja võluda oskas, mis antud toidukorda tõepoolest rikastas. Ahhaa-elamuseks sai vist piknik järvekaldal, kus peaosalisteks olid oliivid, igat masti juustud ja punane kuiv vein. Sellest hetkest tundsin veinide vastu lausa poolteaduslikku huvi ning ma püüan end selles vallas harida.

Rosé kuulub päris kindlasti veinide hulka, millest ma kõige vähem midagi tean. Põhjus on lihtne – enamike toitude juurde on seda asjatundmatul keeruline kombineerida. Ideaalis on rosé ju ristand valgest ja punasest veinist, olles palju lahedama ja õhulisema maitsega kui punane vein, aga siiski tummisem kui valge vein. Ta võib olla kõike magusast hapuni või nagu üks veinikaupmees ütles “vaarikast” “punase sõstrani”. Saatemaitse osas on ta veidi kapriisne ning kahjuks eitab ta päris tihti täielikult mu lemmikjuustu ja näkside kohalolekut. Ilma söögita veini juua ma aga ei saa 🙂 Nii et kui teda pärast üle jääb, läheb ta lihtsalt potti mõnda liharooga pehmemaks hautama, aga kui tegu on mõne magusama eksemplariga, siis ei passi ta sinnagi.

Sealjuures on rosé üks ideaalsemaid veine “vabatipsutamiseks” – võtad klaasi, filosofeerid ja tunned kerget maitset, mis sind ühest küljest mitte millekski ei kohusta (iseäranis ei kohusta see võõrustajat kohe juustu lõikama minema), aga teisalt päris häid maitseelamusi anda võib.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s