Natuke renessanssi: Masuccio “Novellino”

Ehk renessansiaja novellid Naapolist ja Lõuna-Itaaliast. 2000 aasta trükk (Wagenbach)

Millegipärast on mulle alati jäänud mulje, et Boccaccio oligi ainus rahvapärase sulega renessansiaja kirjanik, nii et seda raamatut nähes olin ma esiti üsna üllatunud. Asjatult, sest nagu ees-ja järelsõnast selgub, oli Boccacciol nii eelkäijaid kui ka matkijaid, aga alanud vastureformatsioon pani rõõmsameelsed ja vaimulikkonda tögavad lood kohe indexisse ja nii need laiema avalikkuse jaoks kaduma läksid. Kuid nagu väidetakse, käsikiri ei põle, ja tegelikult ringleb Itaalias terve hulk sellised boccaciolikke novelle, mis küll sageli meistrile stiili poolest alla jäävad.

15.sajandil elanud Masuccio oli ilmalike vürstide (Salerno Sanseverino ja itaalia aragoni õukonna) teenistuses. Sel ajal pidas kirik isepäisete vürstidega kibedat võimuvõitlust ning taolistes õukondades kuulus vaimulike naeruvääristamine hea tooni hulka. Ega see raske olnud, sest vaimulike elukombed olid tol ajal õige lõdvad, kuid kirikule ei meeldinud, et tema ees peeglit hoitakse. See selleks.

Kokku on raamatus umbes kolmkümmend novelli, millest vaid kolm ei räägi armuseiklustest. Nendest kolmest vaid üks ei räägi kavalast vargast ning see üks kiidab Friedrich Barbarossat ja materadab paavsti, nii et põhiteemad on teada 🙂 Lõviosa Masuccio novellidest käsitleb armukolmnurka. Tavaliselt on tegu siis mõne aadliku või kaupmehega, kes talupoja ilusasse naisesse armub ja reeglina vastuarmastust leiab. Koos nuputatakse siis välja plaan, kuidas armukadedast abikaasast kõrvale hiilides armurõõme nautida. See õnnestub alati ja tavaliselt madalamat päritolu armukade abikaasa kas sureb kurvastusest või lahkub linnast, nii et pidu kestab edasi. Paaril korral juhtub nii, et naine pole austajast vaimustuses ning too peab nii mehe kui ka naise üle kavaldama, aga noh, ta on ju aadlik ja õilis, nii et tühja sest naise tahtest. Leidub ka selliseid novelle, kus naine ise aktiivseks osapooleks on ja sel juhul on ajalooliselt põnev jälgida asjade edasist käiku. Kui naise väljavalitu on temaga samaväärsel või kõrgemal positsioonil, on kõik kõige paremas korras ning mitte kuskilt ei järgne pisematki hukkamõistu. On aga naise silmarõõm temast madalamal postisioonil (nt. berberi ori), siis peatub Masuccio lehekülgede kaupa sel hirmsal häbil ja laseb pärast naisel koos armukesega(kes teda vahepeal peksma on hakanud) hukka saada. Peab tõdema, et siin ei ole sajanditega midagi muutunud, sest kui jälgida ajalehtede kommentaariruume, on veel enam-vähem okei, kui naine valge välismaalasega leivad ühte kappi paneb, aga oh seda õnnetust, kui tegu juhtub neegriga olema. 🙂 See aga lihtsalt kõrvalmärkusena. Tegelikult lõppevad kõik novellid armurõõmude otsijatele õnnelikult, ehk siis kõikjal “seilab laev merele” nagu Masuccio seda väljendab ning jääb ainult üle heameelt tunda, et see pilt “hirmsast ja pimedast keskajast” (kuigi…see on renessanss) jällegi praguneb.

Ma ei saa nüüd kätt tulle panna, aga erinevus Boccaccio novellidega on siin peamiselt see, et aadliseisus on igati idealiseeritud ning kui omavahel on konfliktis aadlik, talupoeg, kaupmees ja vaimulik, siis saab võidu alati aadlik (või siis see, kes parasjagu sotsiaalselt kõrgemal positsioonil on).Sest Masuccio on eelkõige õukonnamees ja peab oma isandatele meelepärane olema. Ka selles on midagi õpetlikku ja paralleel tänapäevaga on kerge tulema, sest kas ei siuna tähtsad mehed Oksaneni mitte selle eest, et ta riigist ja rahvast väidetavalt ebasoodsa pildi maalinud on?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s