Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma jooksmisest räägin”

Raamatu ingliskeelne pealkiri on “What I talk about when I talk about running” ja eestikeelse vaste puhul võib muidugi tõlkimise osas edasi nikerdada.

Nii-öelda kohustuslik kirjandus on mulle juba kooliaegadest vastumeelne. Kui mingil hetkel see Murakami-haip peale hakkas, siis püüdsin ka tema “Norra metsa” lugeda, kuid stiil ei istunud kohe üldse mitte. Sellepärast poleks ma nii-öelda loomulikku teed pidi selle raamatuni kunagi jõudnud, aga siis tuli ette võtta üks pikem rongisõit ja kuna see oli üks õhematest raamatutest, mis parasjagu riiulil vedelesid, siis haarasin selle kaasa, et Murakamile veel üks võimalus anda.

Sisuliselt on “Millest ma räägin…” mõnes mõttes autobiograafia, suures osas tõesti jooksuteemaline raamat (Murakami on kirglik maratonijooksja ning teinud muuhulgas läbi ka sajakilomeetrise ultramaratoni) ja lõppude lõpuks räägib see ka kirjutamisprotsessist ja kuidas see jooksmisega seotud on.

Oma ülesehituselt näeb see umbes nii välja: Murakami on juba kuuskümmend, valmistub järgmiseks maratoniks. Räägib pikalt-laialt, mida selleks tegema peab. Sekka viskab paar lõiku selle kohta, kuidas temast kirjanik sai. Jookseb edasi. Järgmine peatükk. Murakami jookseb,kirjeldab, mida ta sel ajal näeb, räägib, kuidas ta jooksma hakkas ning viskab sisse paar lauset kirjanikuks olemise kohta, siis räägib jälle jooksmisest, kui väga ta ikka ennast ületanud& kui hea robustne keha tal on. Ja nii need leheküljed lähevad.

See ei ole per se halb raamat ja kui kellelegi vähegi Murakami ja jooksmine (ja sellega seostuv filosofeerimine) meeldivad, siis võin seda rahulikult soovitada. Minu maitse jaoks jääb Murakami stiil aga ikka veel liiga venivaks. Võib-olla on tegu rahvusliku stiiliga ja jaapanlased kirjutavadki selliselt natuke venivalt. Nii nagu paljud Ladina-Ameerika kirjanikud väsitavalt kirevaid pilte ja suures koguses hullumeelsust esitada armastavad. Igaühele oma.

P.S. Et ei tunduks nagu ma Murakamile liiga palju liiga teeks: sisuliselt filosofeerib autor jooksmise sildi all ka päris tõsiste teemade (nt vananemise, edu jne) üle, tuues näiteid oma elust. Õpetlik ja põnev. Lihtsalt minu jaoks on see natukene nagu banaan – kõik on tore, aga no vot ei maitse.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s