Valge, poolkuiv Itaalia vein aastast 2009. Hind ca. 5 eurot.
Tegin veininimekirjaga algust eelmise aasta kevadel, kui juhusin nüüdseks unustatud veiniblogi lugema. Selleks hetkeks oli meil kodus vist kolm korralikumat veini ja ma mõtlesin, et milleks teadmisi tuleviku jaoks raisku lasta. Pärast kolme aasta pärast nuputa, mis see küll oli, mis hästi maitses. Veinimälu piirdub mul reeglina vaid mõistetega “punane” ja “valge”.
Gaggioli valisin ühel suviselt palaval kevadpäeval, kui mitte miski vägi punast veini jooma poleks sundinud. Päike kõrvetas päeval nii, et väiksemgi jalutuskäik lõi higi hoobilt lahti ning korralikult jahutatud kerge valge vein tundus just õige asjana, mida sõbrannale külaskäigu jaoks pakkuda. Otsus osutus õigeks.
Gaggioli on isegi valge veini kohta üllatavalt kerge maitsega, mida saadab hõrk magus järelmekk. Kui seda söögi kõrvale juua, siis esimese hooga ei saa arugi, et tegu on alkoholiga, sest maitse on kerge ning kui tavaliselt reedab pisut kirbe või liigmagus järelmaitse, et joogil on protsent sees, siis selle veini puhul on sellest raske aru saada. Sõbranna, kes on valgete veinidega sinasõber ja tunneb seda asja minust paremini, märkas “švipsi” ka alles pärast teist klaasi ja see on ühe veini kohta juba palju öeldud.
Pärast veiniaastat kuulub Gaggioli ikka veel parimate valgete veinide hulka, mida ma proovinud olen. Hind on aus ja nagu veinikaupmees seletas, siis tihti on nii, et odavama veini taga peitub tegelikult suurepärane maitse, mida pole veel agressiivselt turustama hakatud. Tõsi ta on. Sain degusteerida ka ühte kuulsamat ja kaks korda kallimat itaalia valget veini ning Gaggioli andis tollele silmad ette.
Tasub proovida: palavatel suveõhtutel või kui hing ihkab midagi kerget.
Vein & Raamat 