Martin Walker “Bruno, Chief of Police” ehk “Politseiülem Bruno”

Ma ei oleks sellele teosele vist iial mingit tähelepanu pööranud, sest krimkade periood on selleks korraks läbi, aga millegipärast arvavad inimesed, et kui parim kink on raamat, siis parim raamat on kriminull ja nii Martin Walker mu raamaturiiulile jõudis. Ma kahtlustan tegelikult, et motiiviks pole mitte raamatus väga tagasihoidliku koha leidnud kriminaaljuhtum vaid hoopis prantsuse idülliline maapiirkond, elulaad ja hea söök-jook. Imelikul kombel olen ma sel aastal just mingil moel söögiga seotud raamatuid lugenud ning ma loodan, et see pole mitte mõni kõrgem vihje kuskilt ülaltpoolt, et mul oleks ka aeg kokaraamat kätte võtta ja leemekulpi liigutama hakata. Minu jaoks tähendab hea söök ikka veel kartuleid, praetud pekki/sealiha ning praeleiba ja kui poleks kaaslast, kellele söögitegemine rohkem hobi eest on, siis oleks kolm korda nädalas laual kartul-lihasoust ning neli korda nädalas makaronid hakklihakastmega.
Asjast rääkides. Martin Walker on üsna huvitava taustaga kirjanik, kes töötas 25 aastat The Guardiani juures, kirjutas mitu ajaloolis-teaduslikku raamatut ning on Global Business Policy Council vanemliige. Pole paha. Nüüd tundub, et ta elab Prantsusmaal ning kasutab ülipopulaarset kriminaalromaani vahendina, toomaks inimestele lähedale prantslaste elulaadi, mis tal ka suurepäraselt õnnestub.
Raamatu tegevus toimub idüllilises Saint Denis väikelinnas Dordogne departemangus. Saint Denis on Prantsusmaal küll olemas, aga antud linn on väljamõeldis, mille naabriteks on aga täiesti olemasolevad linnad (nt. Lalinde). See on umbes kolme tuhande elanikuga keskaegsete juurtega linnake, mida võimekas meer eurorahadega veepeal hoiab. Seda siis ajal, mil Prantsusmaa võitleb sama probleemiga kui Eesti: maapiirkonnad jäävad tühjaks ning ilusad majad/maamõisad/veiniistandused ostavad kokku rikkad inglased. Globaliseerumine pole ka sellest kohast mööda läinud ja nii kohtame peategelaste seas ka araabia päritolu mehi-naisi. Mälu järgi peaks Prantsusmaal umbes 10% araablasi olema, nii et siinkohal on autor joonistanud Saint Denis’st  poliitiliselt korrektse pildi.
Selles linnas peab korda politseiülem Bruno (tegeliku nimega Benoit), kes on kohaliku rugbymeeskonna ja laste tennisetreener, kohalike ürituste organisaator, linna ihaldatuim poissmees ja – kuidas saakski see teisiti olla – gurmaan. Tema viimase aja suurimaks väljakutseks on võidelda Brüsselist saadetud inspektorite vastu, kellele ei meeldi sugugi, kui prantslased isetehtud delikatesse ilma nõutud (kalli) eurosertifikaadita turul müütavad. Seepärast tuleb talle ja kogu linnale suure üllatusena ühe vana araablase ,sõjaristi kavaleri (ei tea kuidas croix de guerre tõlkida) julm mõrv. Mängu tulevad uurijad Pariisist (muuhulgas Bruno vana tuttav), Pariisi eurokarjerist, naised,  Teine maailmasõda, Alžeeria, natsionalistid, kommunistid, tänavakaklused ja palju, palju head sööki. Ilm on ilus ning raamat tekitab erinevalt paljudest teistest sama žanri teostest kroonilise hea tuju ning ületamatu isu trühvliomleti ja hea veini järele.
Miks on raamat hea:
ladus stiil
elavad tegelaskujud, Bruno teeb hästi süüa
vähem actionit, rohkem elu-olu
Võib teha võrdlusi Eesti maaeluga (eriti selle väljasuretamisega)
Miks see pole sinu jaoks:
Sulle meeldib pidev action ja põnevuse üleskruvimine
Sulle ei meeldi Prantsusmaa ja/või maaelu
Söök-jook pole sinu teema

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s