Pete Dexter “Deadwood”

Löpuks ometi jöudsin muude tegemiste körvalt ka selle raamatu läbi lugeda! Tellitud sai ta juba kuu aega tagasi, aga lugemine vöttis aega oma kaks nädalat ning see oli raamatu süü, heas möttes.  Sest see raamat kuulub teoste hulka, millel on oma diktaatorlik tempo, millest pole vöimalik karistuseta üle saada, kuid kannatlikkus saab löpuks kuhjaga tasutud. Dexter (*1943) kirjutas raamatu juba 1986. aastal, aga minu tähelepanuorbiiti jöudis ta alles nüüd, mil siinne suur kirjarahvas vöttis nöuks klassik ometi ära tölkida. Et mul tölgetega on nagu ta on, tellisin teose omale originaalkeeles ning ei pidanud valikus pettuma – ma ei tahaks olla selle inimese nahas, kes peab mahlakat metsiku lääne könepruuki teise keelde ümber panema hakkama.

Teose sisule üldistavalt lähenedes vöib öelda, et räägitakse metsiku lääne köögipoolest, püstolikangelaste vöib-olla mitte niiväga kuulsusrikkast argipäevast, vananemisest, üksindusest ja sellest, kuidas tekivad legendid. Lugu hakkab pihta Wild Bill Hickokiga, Ameerika ühe suurima revolvrikangelasega (jöudis olla sheriff, duelant, kurjategija, jahimees, mängur, joodik ja palju muudki, köik ühes isikus ja mönikord ka üheaegselt). Selleks hetkeks on ta üle kogu metsiku lääne kuulus, vananev ja haige ning reisib oma söbra, Colorado Charley Utteri ja tolle naisevenna Malcolmiga Deadwoodi, kus olevat muuhulgas kulda. Juba reis ise on muljeterohke ja tähenduslik ning annab kogu raamatule ette tooni, mida hiljem ei muudeta. Edukalt kohale jöudnud, tegelevad söbrad  joomingute, hingeotsingute, revolvritrikkide, hiinlaste, munamaiaste koerte, hirmuäratava Calamity Jane, mehhiklaste, hooraäri, luulelembeliste sheriffite, turistide, pötrade ja naistega ning nii löpuni välja. Ja kui see nimekiri (mis on loomulikult poolik) teis lugemishimu ei tekita, siis olete heale ameerika kirjandusele (mitte sellele kergemeelsele ajakulutusaparaadile, millest ma paar postitust tagasi kirjutasin) täielikult kaduma läinud ja see on teie kaotus, sest raamat on hea. Mitte „suht vaimukas, höhöhö“- hea vaid selles harukordses möttes hea, et on ühendatud ajastule iseloomulik stiil ning sügavad möttekohad ilma tavalise ameerikaliku moraalilugemiseta. See on geniaalne! Silmad libisevad üle ridade, mis möjuvad nagu korralikult segatud kokteil: tundub lihtne ja süütu, aga möju hakkad tundma alles palju, palju hiljem, siis kui püsti töusta üritad.

Ja moraal? Ühest moraali lihtsalt pole! Terves raamatus pole ühtegi üdini ideaalset tegelast ja imekombel ka mitte ühtegi üdini kangelaslikku tegevusliini. On Deadwood, on mitmetahulised karakterid ning on metsiku lääne hulluksajav argipäev. Pärast „Deadwoodi“ lugemist on selge, miks inimesed kuidagi ilma tulirelvadeta hakkama ei saanud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s