Fantasy: Öilsate surnute sari

Jälle fantasy lainel, kuigi peaks tegelikult ise kirjutama. Ei tea, mis paneb täiskasvanud inimese sedasorti asju lugema…välja arvatud asjaolu, et tihti on sellised raamatud paremini kirjtutatud kui „ametlik“ ja „hea“ kirjandus, mille ainsaks sihiks näib olevat omaenese maailmavalu väljendamine nii, et ka teistel sellest paha hakkaks. Ei-ei, praegu on elu ka ilma selle niinimetatud sügava kirjanduseta piisavalt hull: köik, mis kaootiline olla saab, on kaootiline ning minu kui paadunud perfektsionisti ja kontrollfriigi jaoks on see muidugi üsna raske juhus. Sellepärast klammerdun kümne küünega fantasy külge, sest see on suurepärane aseaine alkoholile, pidutsemisele ja ebatervetele seksikogustele. (Väga üldiselt öeldult. Ja kui sa nende otsingusönadega siia blogisse jöudsid, siis pane parem kohe see aken kinni ja löö rist ette, sest nendest asjadest ei tule siin postituses juttu.)

Öilsate surnute sari – siin ja edaspidi ikka ja jälle minu tölge, sest eestikeelset versiooni pole ma veel kohanud – koosneb….jumal seda teab, mitmest raamatust. Autorid (abielupaar Barb&JC Hendee) on teinud pöhisarja kuue teose pikkuseks ja tundub, et sellest aitab küll. Kui te teate, mis on stressisöömine, mil kaks-kolm shokolaaditahvlit korraga hinge alla pannakse, kuigi südametunnistus nutab juba peale viiendat tükki veriseid pisaraid, siis te teate, kuidas ma kaks esimest raamatut peaaegu ühe jutiga läbi lugesin.(Pealkirjadeks “Dhampir” ja “Thief of Lives”) Stiil oli ladus, leheküljed aina lendasid – seega ajaviitekirjandus. Sisu oli selline tumedama fantasy poole, et ikka verd ja soolikaid ka. Vahelduseks ometi vampiiriraamat, kus igal teisel leheküljel seksiga tegu pole. Kuigi need teosed pole mönikord köige halvemad, on loogiliselt möeldes raske möista, kuidas see asi reaalsuses toimima peaks: lööd kellegi maha, soolikad lendavad-seks-lööd kellegi maha, soolikad lendavad- ja selle skeemi järgi edasi kuni raamatu löpuni. Siin seda nalja pole, on ainult kaks muhedamat sorti peategelast:

Naine (Magiere) on umbes kahekümneviiene, tumedate juuste, heleda naha ja üsna äkilise iseloomuga näitsik, kelle unistuseks on avada sadamalinnas trahter ning oma partneriga seal paikseks jääda. Puhtjuhuslikult on naine ka dhampir ehk siis poolvampiir, kel on suurem osa vampiiride „headest“ omadustest, aga mitte nende nörkusi nagu näiteks küüslaugu- vöi päikesevalguseallergia.

Mees (Leesil) on määramata vanuses (üksikute vihjete pöhjal vöiks arvata, et kolmekümne ringis) poolelf. Viimase aja fantasyt silmas pidades on tegemist ebatavalise kangelasega, sest: mees joob, varastab, taob kaarte, käib riides nagu paadialune, tal on kogu aeg näpud pöhjas ja ta on endine palgamörtsukas, mis ütleb ühte koma teist tema füüsilise vormi kohta. Muus osas on ta muhe mees, kes valdab diplomaatia körget kunsti. Kui ta löpuks joomisele piiri paneb, saab temast täiesti seksikas tegelane (pruun nahk, blondid juuksed, merevaiguvärvi silmad), kelle ainsaks veaks vöiks sealtmaalt lugeda, et ta on vaid keskmist kasvu. Asi seegi J Ja tal on koer, kes oskab hästi hammustada.

See kolmik on juba neljandat aastat vampiiripüüdmisturneel mööda provintsikülakesi, kus Magiere mängib vampiiritapjat ja Leesil vampiiri. Loomulikult on nende vahel ainult platooniline söprus ning kui Magiere ütleb, et vampiiripüüdmisest on talle körnini ja tema on nüüd taverniomanik, läheb Leesil alguses üsna vastumeelselt temaga kaasa. Kuid saatus on paha-paha: justnimelt selles linnas kohtavad nad ehtsaid vampiire ning vöitlus läheb lahti. Suur osa vöitlusest toimub tegelikult peategelaste endi sees, kes varem vampiire puhtaks ebausuks pidanud olid. Magiere ajab uuele karjäärile sörad isegi siis vastu, kui vapiir teda praktiliselt tagumikust naksab.

Suurem osa vampiire on täiesti kolmedimensionaalsed tegelased ning nendega kannatab raamatut üles ehitada küll. Sari on üles ehitatud nii, et ühe raamatu löpp on teise raamatu algus, nii et kui see lugu su ükskord oma vöimusesse haarab, siis on mitu lugemisnädalat kindlustatud.

Mis oli raamatu juures head:
– ladus lugu
– vördlemisi korralik maailmaehitus
– enam-vähem korralikud tegelased. Vähemalt peategelased (ka halvad).
– aitab murede eest paremini pögeneda kui alkohol

Ära puutu, kui sulle ei meeldi:
– peategelane, kes keeldub praktiliselt terve raamatu vältel töele silma vaatamast. Isegi siis, kui see töde talle korduvalt kabelimatsu anda tahab.
– kerge ebaloogilisus (ja ma ei räägi üldse teemal „mees ja naine neli aastat koos reisil nagu öde-venda“. Juba ainuüksi see fakt liigitab raamatu “fantastika” alla.)
– halvasti seletatud maailm (mönikord teab ainult autor, mis kus ja miks on ja see vöib lugejale närvidele käia)
– lihtsad, suuremate intriigideta lood (ehk siis: sulle meeldib körgemat sorti fantasy)…aga siis poleks sa nende viimaste sönadeni vast jöudnudki, ega?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s