Shan Sa “Go-mängija”

Löpuks ometi üks raamat, mida tasus osta. See teos jöudis minuni ühel päeval Müncheni raamatupoodides ringi tuulates. Sattusin idamaa kirjanike raamatute väljapanekuni ning kuna tavakirjandusest oli juba küll, tömbas see lihtne, väike teos mind nagu külmkapp pisikest magnetit. Pikad, raamatutega abielus olemise aastad on mulle juba öpetanud, kuidas teha vahet heal ja halval raamatul, kui nad süütult külg-külje körval poes lebavad (kriteeriumiks siis ainult enda maitse). Kaanekujundus pole päris kindlasti mingi sajaprotsendiliselt kindel kriteerium, aga ütleme nii, et teatud lihtsus ja elegants on üsna sagelil kvaliteedimärk. Pealiskaudne sirvimine andis äratundmisele jöudu juurde ning „Go-mängija“ sai välja lunastatud. Siinkohal märkus: ma pole sugugi kindel, et ma selle pealkirja öigesti eesti keelde tölkisin. Samas, tühi temaga, ma ei usu eriti, et see juba eesti keeles olemas on. Kes tölkima hakkab, tehku paremini! Väike spikker: originaalis siis “La joeuse de go”.

Häid raamatuid on raske kirjeldada. Nad elavad oma, kirjaniku poolt keele ja aja maagiaga kindlapiiriliselt määratletud elu, nii et igasugune lahkamine on praktiliselt möttetu, sest ei suuda asju nende endi keeles edasi anda. Sellegipoolest püüan siin sellega kohmakat katset teha, sest teos kuulub vaieldamatult nende raamatute nimekirja, mida pole häbi lugeda.

Autoriks on noor (aastakäik 1972) Hiinas sündinud ja Prantsusmaal üles kasvanud Shan Sa, kes kirjutab möistetaval pöhjusel prantsuse keeles. Sellegipoolest on idamaa möjud tegevuskoha valikus, kirjanduslikes vötetes ja lihtsas, kompaktses, napis keeles äratuntavad. Autor liigub mööda peent oma-vööra joont, andes nönda eurooplasest lugejale tubli annuse eksootikat.

Teose kaks peategelast on üheaegselt ka jutustavad tegelased ning vahelduvad vördselt peatükk-peatüki kaupa. Üks on noor hiina koolitüdruk, kelle nime alles teose löpus teada saame. Nagu pealkiri juba ütleb, on tema see naine, kellele meeldib kangesti go-d mängida. Meespeategelaseks on jaapani södur – ärgem unusta, et tegevus toimub kolmekümnendate aastate Mandzhuurias – kelle elu liigub mööda ema-au-prostituudid- kolmnurka. Nagu pealkiri juba ütleb, kohtuvad nad gomängu ajal. Ja ei vaheta kuni raamatu löpuni omavahel isegi kümmet söna! Seejuures suudab raamat tänu olude, ajastu ja inimsuhete oskuslikule kirjeldamisele lugeja sel määral endasse haarata nagu üks seiklusromaan, millele on lisadimensiooniks inimsuhete sügavus. Löpp oli küll selline kerge “körgema sordi naistekas”, aga…Punkt. Ei sönagi rohkem sisust, see oleks pühadusteotus. Mida raamatust öppida? Ka köige jubedamaid, vöikamaid ja hirmsamaid asju elus saab nönda kirjeldada, et ühest küljest hing küll kriibib, aga ei jää tunnet, nagu oleks keegi sind solgiga üle valanud. . Kui ma kunagi ise Eestist ja eestlastest kirjutama peaks, hoian selle teose igaks juhuks käeulatuses – eeskujuks, kuidas hoida joont masenduse ja ülevuse vahel.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s