Anne Bishop ja kannatuste rada

Natukene fantastikat. Anne Bishop „Heir of the shadows“/ „Dämmerung“  Eesti keeli siis vast „Varjude pärija“ kui väga otse tölkida.

Inimene ei jöua alati tösist kirjandust lugeda, eriti pika reisi ajal, mil aju on nii ehk naa säästurezhiimil. Sellepärast jöuavad ei tea kust loetud raamatute nimekirja ka Anne Bishopi teosed. Öigupoolest ostsin tema kuulsa triloogia teise osa mitmel pöhjusel. Esiteks olin tema kohta natukene muudest foorumitest lugenud ja rahvale paistis meeldivat. Teiseks sain raamatu soodukaga (olgu önnistatud odavad väljamüügid suurtes raamatupoodides). Kolmandaks seisis ees pikk rongisöit, mille käigus pole mul mötet tösisemat kirjandust kätte vöttagi. Neljandaks polnud ma juba ammu igasugust jurakirjandust puudutanud. Seega:ees umbes seitse tundi rongisöitu ning umbes kuussada lehekülge.

Saksa tölkes kannab teos pealkirja „Dämmerung“ ja kui ma veel tölketeoste kehvuse üle vingunud pole, siis nüüd on käes see hetk, mil musta söimu viletsate tölkijate aadressil hakkab tulema uksest ja aknast ning ähvardab pöranda sopaga ära määrida. Aga pisut spoilerit ja sisu:

Kuna tegu on triloogiaga ja esimest raamatut loetud ei saanud, siis jääb osa sellest maailmast ja seal visklevast maagiast alguses üsna segaseks. Isegi viimase lehekülje löpuks oleks vaja veel täiendavaid märkusi, nii et kes tahab loodud maailma kohta midagi asjalikku teada saada, peaks vast esimese osa käsile vötma. Pöhimöttest siis niipalju, et selles maailmas on olemas nii-öelda tavainimesed, kel pole mitte mingit väge ja nad ei mängi ka raamatus erilist rolli (v.a. on mönele pahale tegelasele väikese näksi eest). Siis on terve rida igasugu kujuga maagilisi tegelasi (vöta appi mütoloogia raamat, kui ei tea, kes on nt. harpüiad), kelle väge iseloomustab kaasaskantav juveel – mida tumedam vääriskivi, seda rohkem väge.

Kui maailma osa jääb tegelikult üsna ebaselgeks – kus pagan on maailma kaart? – siis loo enda puhul ei teki sellist kartustki: teoses kehtib korraliku koolijütsi maksiim, et kordamine on tarkuse ema – Bishop jutustab esimese raamatu kenasti ümber. Ehk siis noore kangelanna vägistamiseloo, mille töttu ta nüüd siin, teises osas pool raamatust lihtsalt…noh, ütleme eesti keeles: koomas on. Kokku siis umbes kaks aastat. Sel ajal käib tema kasuisa Saitan (Kes näeb siin teatavat paralleeli? Paralleel on öigustatud.) nukralt ringi, joob ära hirmsates kogustes vereveini ning hukkab aeg-ajalt pahasid tegelasi. Kui siis tüdruk löpuks silmad lahti teeb, käivitub üsna banaalne sisu. Üks liin: tüdruk öpib oma vöimeid kasutama. Teine: „normaalsete“ inimestega ta läbi ei saa, aga tühi temaga, see-eest tulevad ta juurde igasugused maagilised olendid ja köikvöimalikud teiste kuningriikide tulevased (veel teismelised) valitsejad, kes korraldavad vaese Pörguvürsti lossis oma suvelaagreid ja panevad mehe veel rohkem ohkama ja vereveini jooma. Kolmas liin: Mingil hetkel tuleb mängu tüdruku poolvend (Saitani poeg number üks), kes on juba seitsesada aastat soolakaevandustes orjana tööd rüganud ning ei ole suutnud oma suurest väest hoolimata sealt varem pögeneda. Arvestades tema suurt väge näib, et tegu on paadunud masohhistiga. Neljas liin: kuskil hulgub noore kangelanna armastatu, kellele pahad mokaotsast mainisid, et tüdruk vöib vägistamise tagajärjel surnud olla ning on sellepärast hulluks läinud. Ei, muidugi – milleks ise tüdrukut otsima minna, et teada saada, kas lool on alust, kui nii meeletult mugav on terve raamatu vältel hullumeelsuses hulpida (kohati söna otseses möttes)? Viies liin: pahad oma pahasid tegusid tegemas. Ja siis veel mitu körvalliini….

Mulle ei meeldinud , kuidas pahad on ikka nii üdini pahad. Kui nn. Heade puhul on tegemist, jumal tänatud, ka vigu täis isikutega, siis pahadel pole nagu üldse mingit muud röömu elus kui teistele käkki keerata.Tapavad ehk pisut siin ja seal, aga head saavad neist vördlemisi kerge vaevaga jagu.  Mis pahadesse muidu puutub, siis ega neil peale tüdruku vägistamist mingit meeletut vöitu ei olnudki. Muus osas…kannatab lugeda küll, kui tänapäeva teismelistele möeldud suhkruvampiirikad a la „Videvik“ ära tüüdanud on, sest siin on sisu ikka veidi tumedam ja intriige (olgu nad siis intelligentsed vöi vähem intelligentsed) on ka rohkem. Muidugi – on olemas tunduvalt paremaid raamatuid, aga kuna teos aitas mul pika rongisöidu üle elada, ei taha ma liiga kehvasti ta kohta kirjutada.

Ning nüüd järgneb see, mida ma ette hoiatasin: tölkija ristilöömine.Muidugi olen ma paha ja ebaaus, kui ütlen, et saksa keel on ilukirjanduse jaoks kohati liiga robustne. Ta sobib suurepäraselt teadustekstide kirjutamiseks, sest saksa keelel on komme igat möistet nii kaua lahata, et kahetimöistmisi enam praktiliselt toimuda ei saa. See vötab aga minu kui parandamatu romantiku meelest keelelt tema salapära, mis on üks hea kirjanduse atribuute. Vast seetöttu püüangi, nii palju kui vöimalik, raamatuid originaalkeeltes lugeda, aga ma olen pahatihti liiga laisk, et asju lombi tagant tellida. Seega jääb kätte – ja pärast hambusse – ka tölkija töövaev. Köigepealt ütlen ausalt, et ma austan tölkijat ja tema tööd, sest olles seda ise natuke proovinud, tean, kui paganama raske see on ja kui kergelt ämbrisseastumine kätte tuleb. Sellegipoolest olen jätkuvalt seda meelt, et kui  keegi on selle tänamatu leivateenimise vahendi omale kord juba valinud, on ta kohustatud kvaliteetset tööd tegema ja mitte lauseid üks-ühele maha vehkima, arvates, et söna=söna=tähendus=kirjandus. On kaks suurt viga, mida ma ühelegi tölkijale andestada ei saa:

1)      Kui mul tölkekirjandust lugedes tegelikult kogu aeg originaalkeelsed laused suurelt silme ees jooksevad, sest grammatika/sönakasutus/lauseehitus on niivörd kehv, et traagelniidid kumavad paremini läbi kui must aluspesu valge kleidi all.

2)      Kui ma tölkekirjandust lugedes juukseid katkudes mötlen: kuidas jöudis see inimene üldse raamatu avaldamiseni? See pole ju mingi kirjandus! Ehk siis: lauseehitus on puine, keel on kange, kogu tekst tundub koolipoisi löpukirjandina. Keele-teksti voolavust on tölkimisel raske üle kanda, aga kui seda ei osata, siis peaks mötlema teise elukutse peale.

Tölkija peaks ikka teose paremaks, mitte kehvemaks muutma… Hea, et Eestis veel häid tölkijaid leidub. Kuidas üks tark mees kunagi ütleski? Need inimesed Eestis, kes töepoolest kirjutada oskavad, need tölgivad. Need, kes ei oska, kirjutavad ise raamatuid. Irooniline, kurb – ja mingis möttes kindlasti tösi.

Olgu, aitab kah, uus ja parem raamat on juba ootel.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s