City of veils

Zoe Ferraris „City of veils“

Tänu nohule sain eile selle raamatu löpuks läbi loetud, öigupoolest andiski nohu mulle pöhjuse mönusalt voodisse pikali heita, sest nii kui arvuti ette istun, hakkab nina tilkuma, silmad kipitama ja üldse on hulga viletsam olla kui voodis. Pealegi toob mees mulle teed ja mida siis veel elult tahta. Aga raamatust: see oli üks neid mönusaid krimiromaane, mida ei saa enne käest panna kui viimanegi lehekülg läbi loetud on. Ma püüdsin, ausalt püüdsin, aga öösiti tuli end väevöimuga magama sundida, sest ega tööpäev raamatutest küsi  – vot niisugune vägi on sellel raamatul. Kui keegi on tüdinenud kriminaalromaanidest, mille tegvus leiab aset kargel pöhjamaal, lammaste, alkohoolikute, neoontulede ja sassis peresuhete taustal, siis vöib “City of veils”, “Looride linn” päris värske vaheldusena tunduda. Sealne tegevus leiab nimelt aset Saudi-Araabias, Jeddahi linnas, mis peaks tegelikult üks tolle riigi modernsemaid paiku olema, aga lääne inimese pilgule ei tundu see teps mitte nii. Ikka burka, naiste eraldatus, naistele keelatud sporditunnid, autojuhtimine. Meeste alateadlik hirm ja viha naiste vastu, kes kehastavad köike ebapuhast. Kombluspolitsei, kelle peamine ülesanne on tänaval naisi ahistada. See on vaid kuliss, sest kui pealispinnast kaugemale vaadata, näeme naisi, kes end abielunaisteks valetavad, et (edukalt) tööd leida, meeste umbuslikkust köige naiseliku vastu enda huvides ära kasutavad ja löppude löpuks ka mehi, kes on üsna religioonileiged vöi siis on just oma religioossusest hoolimata valmis armastatud naisele suure vabaduse kätte andma.

Lühikokkuvöte: Ühel hommikul leitakse Jeddahi rannast jöhkralt tapetud noore naise tundmatuseni moonutatud surnukeha. Alguses kahtlustatakse, et tegu on järjekordse pögenenud koduabilisega, kuid uurimise käigus selgub, et neiu oli Süüria päritolu rikka pesukaupmehe öde. Et asja keeruliseks teha, sekkub mörvaliini ka ameerika naine Miriam Walker, kes vastumeelselt Jeddahi naaseb ja  kelle abikaasa juba naasmispäeval kadunuks jääb. Ambitsioonikas kriminaaltöötaja Katya (kes suhtub religiooni leigelt ning soovib rohkem vabadusi kui ühiskond talle kätte annab), kes laboritööst uuriajtöö poole pürgib, otsustab pisut omal käel asja uurida ning kaasab sellesse söbra, körbejuhi Nayari (sügavalt usklik moslem). Mis siis tollest supist löpuks välja koorub, vöite ise sellest pönevast raamatust lugeda.

Raamatu head küljed:
– origniaalne taust. Autor on ise Saudi-Araabias elanud ning pakub pönevaid telgitaguseid pilke
– hea lugu. Jutt jookseb ning lugu on nii hästi üles ehtitatud, et raamatut niisama lihtsalt käest ära panna pole vöimalik.
– Ladus keel. Ei tea, kas eesti keeles on tölge juba olemas?
– Suurepärased karakterid. Igaühe elu ja töekspidamisi näidatakase mitme külje pealt, ühekülgsuses ei saa vist ühtegi (pea)tegelast süüdistada.
– tuttavate stereotüüpide puudumine. Fantastiline asi iga raamatu puhul, eriti aga siin, kus tegevus toimub islamimaailmas. Kui raamatusse süveneda, on näha, et burka ja islam on lihtsalt üks vöimalikke kihte, mida ühiskond inimesele peale heidab, naha all ollakse igal pool lihtsalt inimesed.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s